Ohutuse päev

7. oktoober oli Nissi koolis ohtuspäev. Helkuri kandmise ja pimedal ajal liikumise reegleid tuletas meelde piirkonna- ja noorsoopolitseinik Ailen Kalda ja helkureid jagas lastekaitsetöötaja Triin Taal. Põhja-Eesti ennetuskeskusest käis tuleohtusest rääkimas ja erinevaid tegevusi läbi viimas meeskond Reili Kulli eestvedamisel. Tuletõrjeõppusel osalesid ka Nissi valla vabatahtlikud tuletõrjujad Uno Sassi eestvedamisel. Pärast tuletõrjeõppust toimusid võistkondlikud mängud 5.- 9. klassi õpilastele, kus sai end proovile panna suitsuanduri kokkupanemisel, tuletõrjevoolikuga täpsus-laskmisel ja veel muudel tegevustel.

Nissi valla vabatahtlikud kooli staadionil teadmisi jagamas

 

Õpetajate päev

5. oktoobril tähistati õpetajate päeva.  Aktusel  tänati Nissi kooli õpetajaid, kellel täitus ümmargune arv tööaastaid õpetaja ametis. Sel aastal said kooli tänukirjad Helis Lall, Ingrid Parksepp, Kristel Källo, Terje Rand ja Liivi Tammemäe, kes oli ka selle aasta Aasta Õpetaja nominent. Suure koogiga oli külas vallavanem Peedo Kessel ja samuti kooli hoolekogu esindaja Merike Marie Nimmerfeldt. Aktusel lõpul anti ametlikult üle teatepulk 9. klassile ja koolipäev uute õpetajate juhendamisel võis alata.

Õpetajad õpilase rollis

Michelangelo järelkasv loomas oma laemaalinguid

NO48. poh, YOLO

/...Esmaspäevane muusikatund oli väga põnev, huvitav ja hariv. Ma sain uusi teadmisi alkoholi kohta, näiteks: alkohol nõrgendab ajurakkude sidemeid ja kui sa oled alkoholi tarbinud, suudad sa mõelda ainult ühele asjale.../

/...Alguses olin suht ehmunud, aga pärast sain aru, et nad on näitlejad. Kui nad nendest asjadest rääkisid, pani see mind mõtlema, kuidas inimesed on oma elu täiesti ära rikkunud ja seda kõik tänu alkoholile.../

/... Seda sain teada, et alkoholi tootajd mõjutavad inimesi juba sellest ajast, kui nad on väikesed. Algul ostetakse laste šampust ja mida vanemaks saad, seda kangemat jooma hakkad.../

/...Esmaspäev oli väga tore, see toimus väga huvitavalt ja lõbusalt. Sain sealt ka uusi teadmisi kaasa. Selline õpetamisviis, mida nad tegid, oli väga kaasahaarav, ma mõtlesin igat asja kaasa. Nende jutt oli väga põnev ja naljakalt räägitud. Selline õppevorm võib päris hästi õpilasi õpetada, aga nagu iga loengu või etendusega, lähevad need aja möödudes meelest, millest ei ole lõplikult kasu... /

/...See kõik oli väga ootamatu ja põnev. Mulle meeldis, kuidas nad tõsist teemat naljakalt edasi suutsid anda. See andis meile kõigile uusi teadmisi nt: aju arengu etapid, intelligentsuse ja sotsiaalsete oskuste areng, kui sa tarvitad alkoholi. Kõigil oli lõbus ja tore, aga ma arvan, et kõik mõistsid asja tõsidust ja olulisust. Selline õppevorm erineb täielikult seni kogetust ja seda heas mõttes.../

/...Selles tunnis sain mina teada, miks ei tohi noorelt alkoholi juua ja mis see sinuga teeb, kui sa seda jood. Selles tunnis oli väga lahe ja lõbus, kuid vahepeal pani see teema mind sügavalt mõtlema. Mina arvan, et selliseid tunde võiks veel olla. Tahaksin teada, miks siis noored tahavad juua alkoholi, kui see takistab nende aju arengut ja miks inimesed kahjustavad oma tervist selliste asjadega? .../

/... Ma sain teada, et purjus inimestel on üks mõte. Ma tundsin end hästi ja energilisemalt. Selline õppevorm töötab minu arust, sest ma olin õnnelikum ja rohkem huvitatud.../

/... Selline õppevorm toimib minu arvates hästi, sest see on samas lõbus ning sellest saaks ka väga juhm inimene aru ning seda selgitatakse käte, jalgade, sõnadega ning piltlikult.../

/... Minu meelest oli see kõik väga hästi koostatud ja mulle meeldis, kuidas nad need situatsioonid läbi näitlesid. See kõik oli suurepärane ja naljakas. Küsimusi mul ei ole.../

/... Selline õppevorm on väga lahe, meil on toredam õppida, meil jääb paremini meelde, me saame teistega rohkem suhelda ja üleüldse on selline õppevorm kuidagi vabam. Selliseid projekte peaks rohkem olema.../

7.klassi õpilaste arvamused

Meie kõige nooremad autorid

Ats Joosep Kivistik  1.klass

Sten Roosi muinasjutuvõistlusel osalenud muinasjutud 2015

Kuidas lesta kere lapikuks sai.

Elas kord üks kala, kelle nimi oli Juhan. Juhanil oli naine nimega Juta ja kaks last, tütar Gerda ja poeg Rein. Ükskord käis Juhan sõbra sünnipäeval. Sõbra sünnipäeval pakuti kooki ja morssi ning palju muud head ja paremat. Pidu oli lõbus ja kestis poole ööni. Lõpuks oli Juhan hullult väsinud ning ei mäletanud enam, kus ta kodu oli. Niimoodi ujus ta edasi-tagasi, kuni taipas, et on üsna kalda juures, sest vesi oli juba väga madal. Ta tundis mingeid samme enda poole tulemas. Üks suur kalamees oli eelmisel päeval oma võrgu merre pannud ja täna, just sel pimedal ööl kavatsenud sellele järele tulla. Juhan tundis, et midagi head see ei tõota ning pomises endamisi: „Ära tule lähemale, muidu sa alles saad!“ Kuid see ei aidanud. Kalamees tuli lähemale ja lähemale kuni Juhan tundis, et kalamees on kõigest paarikümne sentimeetri kaugusel. Veel üks hetk ja kostis suur „AAAAAAIIIIIIIIII!!!!!!!!!“ Juhanile tundus, et keegi astus talle peale ja see keegi oli kalamees. Juhan rabeles ennast kalamehe jala alt lahti ja proovis minema ujuda, aga ei saanud. Ainuke, mida ta teha sai, oli mereliiva peal hüppamine ja ei midagi muud. „Miks küll ometi?“ mõtles Juhan. Ta sai aru, et on lapik nagu lutsukivi. Õnneks olid kondid-soomused terved. Umbes minuti pärast tuli ka teine „AAAAIIIIIIII!!!“ Tundus, et ka keegi teine oli kalamehe talla alla jäänud. Ja oh heldust - see oli Juta! Kuigi Gerda ja Rein olid ka seal, läks nendel õnneks paremini ja nad pääsesid turske kalamehe jala alt. „Juta,“ karjatas Juhan. „Jah!“ vastas Juta. „Kas see oled sina?“ „Jah!“

Nad kallistasid ja hüplesid oma koju merepõhja tagasi. Kui teised kalad nende veidrikku kehakuju nägid, hakkasid nad neid lestadeks kutsuma. Ja edaspidi tulid kõik järglased neil samasugused lapikud nagu nad isegi. Sellest saigi alguse lestade sugu ja teada on see, et nad elavad õnnelikult veel tänapäevalgi.

Helmi Holm, 4.klass

Muinasjutuvõistluse finalist, Ülle Väljataga eriauhind.

Helmi Holm auhinda vastu võtmas      /Foto: Peeter Langovits/

Kiti

Elas kord üks väga armas kass. Ta oli valget värvi ja pruunilaiguline. Ta nimi oli Kiti. Ta oli päris väike, kui üks rikas pere ta enda juurde võttis. Nad läksid suurde suvilasse, mille ümber olid veel suuremad viljapõllud. Seal oli palju hulkuvaid kasse ja kui mõni kass Kitist mööda läks, ütles Kiti talle, et ta on loll, et niimodi elab. Terve suvi möödus nii, et kassil polnud kunagi kõht tühi, aga kui jõudis kätte sügis, sõitis pere ilma kassita ära linna. Alguses mõtles Kiti, et pere sõitis poodi, aga kui pere ei olnud järgmiseks päevaks ka tagasi tulnud, sai Kiti aru, mis oli juhtunud. Ta elas terve nädala ilma söömata, juua sai ta porilompidest. Lõpuks otsis Kiti üles oma vana sõbra koera, kelle nimi oli Krants. Kiti oli teda aidanud siis, kui Krantsil oli kunagi sama mure olnud. Krants kuulas Kiti ära ja ütles, et ta aitab Kitit, kui Kiti ei alaväärista enam ühtegi looma. Kiti oli nõus. Krants andis Kitile oma kaearihma küljest ripatsi ja ütles, et nad lähvad kaugele ja kui temaga peaks midagi juhtuma, siis Kiti riputaks selle kuuse külge ning ei lähes sinna kuuse juurde enam kunagi. Kiti oli nõus ja nad hakkasid minema.Kui nad olid juba natuke maad käinud, küsis Kiti, et kuhu nad ikkagi lähevad. Krants ütles, et ühe pere juurde üle oru, kes tahavad endale kassi. Kiti ehmatas ja küsis, et ega nad sama moodi ei tee nagu tema eelmine pere. Krants vastas, et ei tee. Lund hakkas sadama ja see läks aina tugevamaks ja tugevamaks, kuni äkki olid nad sattunud tormi kätte. Neil mõlemal olid kõhud tühjad. Krants jäi seisma ja ütles, et Kiti läheks otse edasi kuni jõuab ühe majani. Kiti küsis, kas Krants sinna kaasa ei tulegi. Krants raputas pead ja uinus. Kiti läks Krantsi juurde ja ütles, et praegu pole magamise hetk, kuid Krants ei vastanud enam. Kiti oli Krantsi juures veel pikka aega, kuni sai aru, et Krants on surnud. Ka Kiti oli väsinud. Ta hoidis endal eluvaimu sees mõttega, et Krants oleks tema üle uhke olnud. Siis hakkas Kiti minema. Peagi jõudis ta majani, millest Krants talle rääkinud oli. Kass nägi aknast õnnetu näoga tüdrukut. Kohe kui tüdruk kassi nägi, hüüdis ta kedagi ning paari minuti pärast astus uksest välja üks mees kellel oli toidutaldrik käes. Ta pani selle maha ja kutsus Kitit. Kiti ei suutnud kiusatusele vastu panna ja läks sööma. Nii käis ta mitu päeva seal söömas kuni ühel päeval kutsuti ta sisse. Kiti läkski tuppa ja sinna ta jäigi. Kuid ta ei olnud koerale antud lubadust unustanud. Ta viis ripatsi kuuse otsa ega läinud sinna enam kunagi tagasi.

Siiri Kaljumäe, 4.klass

              Kõik finalistid ühel pilidl        /Foto: Peeter Langovits/

Võlumaailm

Elasid kord ammu ühes vanas majas mere ääres kaks tüdrukut. Nad olid mõlemad kolmeteist-aastased ning nende nimed olid Elisabeth ja Liis. Nad olid parimad sõbrad. Elisabeth oli silmipimestavalt ilus, kuid Liis ei olnud sellele lähedanegi. Kui tüdrukud läksid koos linna, siis muud ei kuulnudki peale selle, et inimesed kommenteerisid Elisabethi välimust. Kaua aega oli Liis pidanud seda taluma. Ühel varahommikul, kui isegi linnud veel ei laulnud, läks Liis nõia juurde. Ta küsis väriseval häälel: „Ar-mas nõid, kas sa s-saaksid mind te-te-teha ilusamaks kui mu sõbranna Elisabeth?“ Nõia näole ilmus kaval naeratus. Nõid vastas: „Loomulikult, kuid vastu tahan ma su head südant.“ Tüdruk võpatas. Liis mõtles veidi, kuid siis vastas: „Muidugi sa saad selle. Peaasi, et ma oleksin ilusam kui Elisabeth.“ Ning paar minutit hiljem oligi Liis tapvalt ilus. Ta tänas nõida ja seadis sammud kodu poole. Lõpuks kui ta koju jõudis, oli Elisabeth väga üllatunud. Liis nähvas Elisabethile: „Kao eest! Mina olen nüüd kõige ilusam!“ Sellele järgnes kaklus. Ja nii nad kaklesid seal, kord oli üks pikali maas, kord teine. Sealt kostis valukarjeid ja sõimusõnu, millest ei hakka isegi rääkima. Ja nii see kestis sekundeid, minuteid, tunde, kuni lõpuks oli see kestnud juba kaks päeva. Elisabeth sidus Liisi puu külge kinni ning läks ise nõida kutsuma. Nõid tuligi. Ta lausus oma loitsu ja lahkus. Ja ennäe, Liis oli muutunud röövikuks. Elisabeth võttis röövik Liisi endale. Röövikust sai kaunis liblikas ning kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult tänapäevani!

Laura Lall, 4.klass

Intervjuu meie pikaaegse klassiõpetajaga, alati naerusuise õpetaja Liiviga

Kui kaua olete elanud Nissi vallas?

Pikk paus. Arvutamine. Suvel saab 30 aastat.

Kus te varem elasite?

Varem elasin ühe aasta Kosel, muidu olen pärit Tallinnast.

Kui kaua olete Nissi Põhikoolis töötanud?

Sügisel saab 30 aastat.

Kas te olete veel mõnes koolis töötanud peale Nissi Põhikooli?

Ei koolis ei ole töötanud, aga ma töötasin ühe aasta Kose lasteaias.

Mis aineid te olete õpetanud?

Kõiki aineid, mida õpetatakse algklassides. 

Õpetaja Liivi koos noorte reporteritega

Kui kaua te olete õpetanud inglise keelt?

Täpselt ei mäleta, aga ma arvan, et umbes 20-25 aastat.

Mitmele klassile olete klassijuhataja olnud?

Seda ma ka täpselt ei mäleta enam, neid on nii palju olnud. No umbes 7 klassi peaks olema.

Miks te valisite just õpetaja karjääri?

Mulle väga meeldib õpetaja olla .Juba algklassides meeldis mulle teisi õpetada.Mul oli mitmeid sõbrannasid, keda ma aitasin mõnes aines järgi.

Kas olete kunagi mõelnud, et ei soovi enam õpetajatööd teha?

On olnud mõned sellised mõned perioodid, kus ma olen tundnud, et nüüd on kõik, ma olen väsinud ja tüdinud. Aga need on tavaliselt seotud mõne ebameeldiva sündmusega.

Mida sooviksite sellisel hetkel teha?

Siis ma mõtlen, et kõik! Et nüüd ma panen pillid kokku ja lähen kusagile mujale tööle ja mitte enam õpetajaks, et läheksin tegema midagi hoopis muud. Läheks õppima näiteks piimandust - hakkaksin juustumeistriks.Aga kuna ma midagi peale õpetajatöö ei oska, siis …

Nimetage üks asi, mida tahaksite eesti koolielus muuta?

Ei oskagi öelda, ma ei muudakski midagi eriti. Võib-olla ma sooviks, et koolielu väga arvutipõhiseks ei muutuks. Ma ei ole arvutite vastu, aga vahel tuleb hirm selle ees, et kaob ära huvi raamatute vastu. Ma tahaksin, et lapsed ikka kirjutaksid oma käega midagi ja loeksid ka raamatuid.

Kas soovitaksite tulevastel noortel valida õpetaja elukutse?

Mina küll soovitaksin.

Milliseid iseloomuomadusi see amet vajab?

Ma arvan, et peaks olema hästi sõbralik. Oskama andestada.

Öelge palun üks hea soov meie koolile!

Et neid lapsi ikka jätkuks siia Nissi kooli. Palju töötahet ja rõõmu!

Suur aitäh, et meile intervjuu andsite!

Võtke heaks!

Küsimused koostasid ja intervjuu viisid läbi Kirke, Laura ja Siiri 4.klassist.